Kuhu on jäänud rockmuusika?

**Sinane Raimond Viidingu artikkel ilmus tänases (15. aprilli) Eesti Päevalehes lühendatud kujul. Patrick leidis, et nii paksu poleemikat külvavat käratust peaks raskerokirahval – elik teil, armsad – olema võimalus lugeda täiskujul. Edasi räägib juba Raimond ise.

Head lugemist! – DP.**

*Selline oli artikli originaalversioon; sellest käisid käärid üle. Samas olen 100 % EPL-i poolt natuke muudetud versioonis toodud seisukohtade taga, st nendega nõus. Tahaks siiski öelda, et väljendist „toekas kogus sõnumit“ oleks ma hea meelega siiski lõppversioonis loobunud ja üldiselt see, kas miski seisab eesti rockis paigas või ei, mind eriti ei loksuta. Mind huvitab see, et poodi tekiks mõned plaadid, mida tasuks osta ja saaks kuulata.

Raimond Viiding.*

---

Seda kriitikat kirjutama ajendab mind asjaolu, et mind on vallanud tüdimus. Tüdimus Eesti rokkmuusikast või siis pigem selle olematusest ja saamatusest.

Poprokkhevimuusika võib põhiolemuselt ära jagada kolme klassi, pop- ehk soft-rock, rock ja hard rock ning heavy koos mitmete vooludega. Kui popi poole peal tundub asi meil enam vähem toimivat (hiljaaegu andis Nancy kontserdi), uutele popgruppidele pannakse suisa autode nimesid, hevi ja thrashi ja surmametali mehed tunduvad ka olevat kuidagi oma nišši elus leidnud (tänavapildis on neid aeg-ajalt pillidega näha), siis kuhu on jäänud see, mis käib popi ja hevi vahele – üle kahekümnestele mõeldud mainstream-rokkmuusika, milles on paras annus kärinat ja toekas kogus sõnumit?

Probleemi olemasolu sai mulle selgeks jälgides Õllesummer 2003 ja 2004 suuri esinejaid. Kes need olid? Mitu aastat järjest Terminaator, Smilers, Ultima Thule, Singer Vinger, Propeller. Jälle. Aga millal need bändid tegevust alustasid? Ammu. Kes vahepeal juurde on tulnud? Tõsistest tegijatest julgeks siinkohal nimetada vaid ansamblit Genialistid. Ja seda nelja aasta peale? VÄHE.

Millal üllitas viimase plaadi Ultima Thule? Aga Propeller? Millal tegi viimase kaasalauldava loo Singer Vinger?

Olles jälginud noorte bändide ja lauljate tõusu ja langust, analüüsiksin ma veidi, miks minu arvates need bändid läbi lüüa ei suuda.

Esimeseks ja suurimaks probleemiks on unistus „valgest laevast“ – pääsust rahvusvahelisele turule. Selle edu pandiks tasub aga laulda ainult inglise keeles. Nagu on mitmed läändeminekud näidanud, annab selline lähenemine musategemisele vaid lühiajalise efekti – kes on praegu võimeline peast järgi laulma mõnda tuntud läändetrüginud bändi laulu? Ma mäletan, et neil olid mingid hitid, aga peale üksikute sõnade ei meenu midagi. Et eelnevat näitlikustada – kes teab viimasest ajast mõnda eesti bändi rokklugu, mis on inglise keeles kirjutatud? Ja kui teate, siis proovige seda kohe omaette laulda – kas mäletate kohe ilma otsimata selle laulu sõnu?

Teiseks probleemiks on oskamatus leida kompromissi mitmete tänapäeva muusika tehniliste võimaluste vahel. Sageli kohtab Eestis ränka „tõsimeelset“ hard rock-bändi, kes keerab kõik plokid laval põhja, laseb kitarrikesest tuleva elektrivoolu kümnest efektiplokist läbi ja on tekkiva hägusaundiga ise raskelt rahul. Eriti lahe on siis, kui asi kõlab täpselt nagu ansambel Metallica (anna mulle andeks, Tanel).

Samas räägivad kõik intelligentse mainstream-roki austajad plokimeeste kontekstis ainsana ansamblist Ultima Thule, aga näiteks ansambel The Päike või Pime jäetakse millegipärast sellest kontekstist välja.

Minu arvates ei saa rocki teha ainult nii, et keerad kõik plokid põhja, võtad kitarril E-akordi ja kohe on ilgelt lahe värk. Lugu peab ka tervikuna kandma ja välja kannatama seda efektindust ja rohmakat heli, mida plokid teevad. Kui lugu seda ei suuda, muutub ta muusikapalast lihtsalt efektiplokkide valjuks mürinaks, mille vahelt kostab basstrummi mürts, mis vihjab, et tegemist on mingi süsteemse heliga. Ja kahjuks nii paljudel juhtudel. Eesti muusikute ja bändide (ja eelkõige tarbijate) õnnetuseks ei saa mööda minna ka sellest, et osa bände kasutab plokke kesise pillimänguoskuse varjamiseks. Aga ega ma ise ka hästi ei mängi.

Kolmas probleem on normaalse suulise esinemisvõimekuse puudumine bändide frontmanide (lauljate) juures. Minu arust on meie lauljad bändides liiga aneemilised – publikuga ei vaevuta suhtlema, laulude vahepeal ei suudeta rahvast millegagi lava ees hoida. Muusikud peaks rohkem käima vaatamas nende bändide esinemist, kes on ennast juba turul kõvade kontsertbändidena tõestanud. Ja lõppude lõpuks härrad lauljad, ärge kartke inimestega laval rääkida. Ma oskan kinnitada, et kui te mulle lavalt kahe laulu vahepeal tere ütlete, siis ma ei sülita maha ja ära ka ei kõnni. Õnneks leidub selles osas ka teistsuguseid näiteid – näiteks väga hea on alati ansambli Genialistid kontakt publikuga. On tunda ja näha, et lauljal on kõva kool taga.

Neljandaks rõhuvad Eesti bändid liialt kaubamärgile – mingile omadusele, mis neid teistest eristab. Kahjuks minnakse paljudel juhtudel sellega liiale. Hiljaaegu ööklubis Amigo The Tuberkuloitedi kontserdil kuulsin, kuidas klubi ukse taga ütles üks härrasmees kaaslastele: „See bänd mängib kogu aeg üht ja sama lugu“. Ja terve seltskond kõndis laivilt minema. Või teine näide – ansambli Blacky puhul vokaalpartiide venitamine eesmärgiga näidata lauljatari hääle võimekust. Me teame selle hääle võimeid niigi. Või siis bänd, kes on kaubamärgi teinud sellest, et nad ei oska pilli mängida ja vokalistil pole häält… (ei julge nime nimetadagi, annavad veel peksa). Bändid nagu kardaks teha lugusid, mis teineteistest erinevad. Ansambli The Tuberkuloited puhul ja kaitseks tahaks ma siiski öelda, et neil oli tol õhtul üks lugu, mis teistest erines, saund oli hea ja mulle meeldis. Kõlas hästi ja jäi teistest eristuvana meelde. Ja seetõttu ma ei loe seda konkreetset kontsertelamust enda jaoks läbikukkumiseks.

Ere erand reeglist (oleks vaid mõnd teist bändi siinkohal mainida, aga pole) on ansambel Genialistid. Kaht sarnast lugu naljalt ei leia ja soolokitarristi võime mitmeid legendaarseid väljamaa kitarriste matkida on imetlusväärne ning pakub äratundmisrõõmu. (ansambli Meie Mees kitarristi manerismivõimest ma siinkohal ei räägigi; oleks vaid rohkem selliseid kitarriste).

Viiendaks probleemiks on mingisugune igavene eksistentsialistlik intelligentsiotsing muusikateoorias, mis näib vaevavat kõiki Eesti mitte päris tipus olevaid bände. Ma soovitaks kõigil, kes soovivad Eesti turul läbi lüüa, uurida turuliidrite laulude kontseptsioone. Nende bändide lood ei ürita reeglina lüüa mingi erilise akordikäiguga, mis jube tehniline ja dzässiintellektikaga samastuv oleks, ega ka mingi taktiga, mis jalga tatsuma ei pane, kuid näitab, et loo kallal on tohutut mõttetööd tehtud ja autorid on tõelised intelligendid, mitte akordivillud. Siinkohal tahaks bändidele meelde tuletada, et on/olid olemas bändid nagu The Beatles ja Creedence Clearwater Revival, mis said omal ajal hakkama väga väheste hulga nootide ja käikudega, kuid mille lugusid seni mängitakse ja, hullem veel, sõnu teatakse peast. Hea küll, need bändid olid ammu. Aga võtame analüüsime siis ansamblite Terminaator ja Smilers lugusid?

Ehk siis lühidalt, kokkuvõtvalt ja otse – enamiku Eesti bändide laulukirjutavad arvavad, et nad on paremad heliloojad, kui nad tegelikult on. Soovitus – lihtsamalt ja resoluutsemalt, paluks. Ei pea häbenema seda, et mingit takti on juba kasutatud või et akordid E, A ja B on korra sellises järjestuses juba mõnes laulus esinenud. Võtke maha igasugu stoppkäigud ja pange hoopis loo sõnadesse natuke hinge, aju ja otsekohesust ning seda kõige lihtsamat 4/4 taktimõõtu lugude muusikalisse külge. Ah et on varem tehtud? So what? Ükski ansambel ei saa patenteerida noote ja akorde.

Eelneva põhjal võib jääda mulje, et ma olen kibestunud ja elan selle jutu abil välja mingit sisemist varjatud kompleksi. Võimalik; iseendast aru saada on raske. Kuid tegelikult ajendas mind seda artiklit kirjutama helesinine unistus sellest, et mõned Eesti bändid, kellel on kõva rakendamata võimekus, loevad selle artikli läbi ja teevad mõned järeldused. Ja eriti loodan ma seda, et nende järelduste põhjalt võtavad mõned bändid kätte ja teevad valmis paar mainstream-roki plaati, mis päästavad eesti rokkmuusika paigalseisust ja annavad uut materjali, mida plaadi pealt ja veelgi enam, kontsertidel, kuulata.