20 aastat hiljem: Metallica ja meie

Metallica Tallinna kontserdi peaprodutsent härra Peeter Rebane ei puhunud mullikesi, kui ähvardas purustada pop-peo ajaloolise publikurekordi Eestis, mis tänaseni kuulus kõigi laste suurimale sõbrale Michael Jacksonile. Kolme päevaga müüdi Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis ja Venemaal viimase VIP-looži istekohani läbi piletid hevisauruste pauermöllule. Mis tirib kampa vananevaid Bay Area thrash-taate oma silmaga kaema 70 000-pealise hordi?

Maailma kõige populaarsema rajurokibändi põnevat ja sinkavonkalist ajalugu pole siinseile lugejaile põhjust tutvustada – edulegendi üksikasjad on pühendunud hevisõbrale pähe kulunud juba ammu; arvata, et noorema põlvkonna hulgas on neidki, kellesse lugupidamine Metallica vastu sisse istutatud juba sõna otseses mõttes emapiimaga. Selleks ajaks, kui allakirjutanu apokalüptilisest nelikust esmakordselt kuulis, oli too juba miljonite lemmik. Paljude põlvkonnakaaslaste jaoks on kahe kümnendi tagune “Master Of Puppets” üks tähtsamaist, hilisemat muusikamaitset suuresti vorminud rokkalbumeist. Küllap on neidki, kes plaadimäelt soetatud vahelehefotol ühe ja koolisõnastikus teise näpuga järge ajades esimest korda vabatahtlikult võõrkeelt puurisid ja nõnda hulga süngemaigulist sõnavara omandasid. “Sanitariumi” on loppis akustkitarril järgi mängida proovinud vist küll iga algaja hevikas.

Tänapäevaks on bänd võtnud juba suhteliselt sauruslikud mõõtmed ja – nagu näha kontserdikavadest – tegeleb avalikel esinemistel pigem nostalgiale rõhumise kui uuema loomingu tutvustamisega. Pole ka imestada – puhtusenõudlejad loobusid nende uusi plaate ostmast juba pärast 1991. aasta ülimenukit, massimaitsele mööndusi teinud “musta albumit”. DP tunneb isiklikult üht Hollandi näitsikut, kes pärast nimetet üllitise ilmumist rinnale tätoveeritud Jamesi, Larsi, Kirki ja Cliffi portreed musta tindiga kinni säristada lasi. Iidolid kaotasid oreooli…

1991. aasta oli samas aasta, mil Eesti rahvaarvu jagu tolleaegse Nõukogude Liidu kodanikke kogunes Moskvasse sündmusele, mille toimumise võimalikkust veel mõned aastad varem poleks keegi uskunud. Ei oska öelda, kui palju eestlasi rõveda liitriigi pealinnas megakontserti külastamas käis, kuid selgemast selgem on, et vaid väga vähesed tõttasid oma silmaga kaema AC/DC-t või Panterat. Kindel on ka, et paljude jaoks jääb see üheks elu suurematest seiklustest. DP kirub vahel siiamaani oma ontlikke vanemaid, kes ei lubanud teismelist poisikest sõpradega koos kõigest umbes tuhande kilomeetri kaugusele mõurama ja lippu lehvitama (sõprade voodilinast valmistatud “Harvester Of Sorrow’” plagu võib teravam silm Moskva kontserdi kaadritel isegi lava ees märgata. Samuti pajatab legend, et kui Metallica küsis enam kui miljonipealiselt publikult, et mis lugu me siis nüüd tegema peaks, olid just meie kaasmaalsed need, kes algatasid kisakoori samal, HOS-teemal). ‘Tallica aktsiad olid tollases Liidus laes.

Läks kõva kaheksa aastat ja mitu keskpärast albumit, enne kui superstaarid lõpuks ka vähetuntud ent meile koduse Euroopa väikeriigi pealinna laululavale veeti. Siis oli “ringkondades” juba pop küsida, et kuule, sa sinna Monster Magnetile ka lähed. Salamisi loodeti aga siiski kuulda elavas esituses lapsepõlves kananaha ihule ajanud lemmikpalu. Metallica pole loll; Tallinnas kasutatud kava põhiosa moodustas kaheksakümnedate kultusplaatide paremik. Allakirjutanu sattus tollal olema tuttav tüübiga, kelle kaudu Metallica crew siin kanepitooteid hankis (ärge küsige, ei ütle, kes see oli). Marihuaana kiideti heaks, kuid siinmaisest, imeliku värvi ja konsistentsiga hašisist keelduti viisakalt. Selle pistis siis enne kontserdile tüürimist jogurti sees nahka DP sõpruskond koos mingite Läti töllidega. Tulemuseks oli üks lõbusamaid vabaõhukontserte läbi aegade.

Nagu öeldud, on BDG tänavuse Tallinna-kontserdi pileteist edukalt lahti saanud, nii et mingit promo üritus enam ei vaja. Korraldajafirma oleks võinud täitsa vabalt võtta; DP tunneb end isegi veidi süüdi, et käis alternatiivsättumuslaste klubis Angel siivsal pressilõunal kaanimas õlut, õgimas gurmeehõrgutisi ja kuulamas Pedigreed, mis kaudselt plekiti ju kinni nendesama 70 000 piletiostja vaevaga teenitud rahast. Kindlasti on ka praegu neid, kes avalikult Metallica kui sellout-sellide suunas nina kirtsutavad ja väidavad, et ostsid pileti hoopis Bullet For My Valentine’i pärast. DP neid ei usu; vähemalt ei usu päris kindlasti, et nad suudaksid peaesineja suhtes külmaks jääda. Muidugi on Metallica eelkõige lastele ja teismelistele suunatud toode (üleeile istus DP bussis kahe keskkooliplika läheduses, kes kogu tee vadistasid segamini Metallicast (kui ägedad ja šefid ja nummid nad küll on!), Elavast Legendist (kui hirmsad ja öäkid ja ennasttäis nad küll on!) ja sellest, kust saada kontserdi ajaks stiilseid aksessuaare), kuid neid rehabiliteerib tõik, et paljude praegu neljandat aastakümmet käivate härrade-prouade jaoks on Metallica ja nendega seonduv magusamaid mälestusi teismelisepõlvest.

Menubändist on saanud ikoon, suurem kui elu ise. Kas suudab Metallica end tänapäevalgi laval taas tagasi tõsiseltvõetavaks bändiks moondada, selgub natuke pärast Rabarocki ja natuke enne Deftonesi, 13. juunil Tallinna lauluväljakul.