NYROK CITY — "Nylon"

1. Separate Lies Snow (5.30) 2. Trance Hollow City (5.10) 3. Sea of the World (4.15) 4. Stolen Childhood Bongo (5.35) 5. Dembel Trumm Passib (5.35) 6. Secret Under the Sun (3.45) 7. Totem Tantra Ahi (4.40) 8. Your Own Problem (remix) (4.30)

Rock&Roll Records 2006

Arvustas reimps.

Esiteks pean kohe üles tunnistama, et olen Nyrok City suur austaja olnud juba 9-10 aastat, seega on nende suhteliselt värske plaadi (k)arvustamine minule ütlemata raske. Kuulasin käesolevat ketast ja otsustasin välja kaevata ka kaks eelmist üllitist - “Shit, Blood & Flowers” ja “La Horro Porro”. Viimast olen vahelduva eduga kogu aeg autoga kulgedes kuulanud, nimelt on see just selleks ideaalne. Ideaalne selles suhtes, et see on minu meetod anda vastulöök teistele rullnokkadele, kes autos pensionärmuusikuid Metallicat ja Prodigyt leierdavad (rääkimata tekkivast kiiruseületamise tungist). Potensiaalsed rullnokad ja ken-martid, proovige! Pean nüüd ka ära mainima, et eelmine üllitis “La Horro Porro” on konservina parem. Samas pole see kõige ausam võrdlus, sest bändi isikkoosseis on muutunud suhteliselt kardinaalselt. See selleks, võtame “Nyloni” mõned miinused, mis mulle kõrva hakkasid – album jääb lühikeseks (40 minutit on minu jaoks vähe Nyrok Cityt) ning kahjuks ei saa taolist muusikat kuulata vaikselt (nimetan seda Pantera-efektiks, vaikselt kuulatakse teadupoolest ainult Vikerraadiot).

Kõik, kes huvituvad nähtusest nimega “tattoo-metal-bänd Nyrok City”, peaksid kindlasti käima mõnel Nyrock City kontserdil, sest käesolev ketas on küll kodus/autos/armukesega kuulamiseks hea, kuid City on siiski elavana kõige parem. Elusat bändi nähes armute kohe, konserv jääb sellise kamba puhul liiga lühikeseks ja piiratud ülevaateks (eriti kui sa pole neist enne mitte midagi kuulnud). Ma olen suhteliselt külma kõhuga uimane eestlane, kel jalg väga kergelt tatsuma ei kipu, kuid lõigake mind poole lühemaks, kui City mind lavalt paisatava kraamiga lava ette kargama ja end välja elama ei tõmba. Sõnadega on seda võimatu kirjeldada, igaüks peab ise proovima.

Ma ei hakka siin lahkama pillimeeste mänguoskusi, sest minu jaoks teevad nad oma tööd sajaprotsendiliselt hästi, kõik lood on kaasakiskuvad ja omapärased selle sõna otseses mõttes. Plaadil leiduvad ka mõned eestikeelsed palad; need on lihtsalt nii head, et kui ma oleksin noor neiu, siis ma ilmselt juba ujuks oma kehamahlades. “Nylon” ei anna kahjuks edasi seda fiilingut, mis valdab sind oma silmaga bändi kaedes. Aga samas minule meenubki plaati kuulates viimati nähtud live ja selles suhtes on üllitis ülesande täitnud.

Kokkuvõtvalt käsutan teid kontserdile, te ei kahetse. Ja seejärel hankige endale plaat (ei, Roll ei ole mind kinni maksnud ;)). Kuulake seda plaati igal pool – autos, kodus, armukese otsas. Siis olete vähemalt natukenegi oma karmavõlgadest kustutanud.

Kui te nii impulsiive ei ole, minge vähemalt kodulehele uudistama ja helinäiteid kuulama. .

Get tattooed!