MINOTAURI - II

Arvustas: Götterdämmerung

Firebox Records 2007

1. Hammer of Doom 2. Kill to Live 3. War 4. Storms of the World 5. Under the Cross 6. Doom on Ice 7. Misery 8. Satan in Man 9. Sex Messiah 10. Black (Magic) Triangle

Doom tuleb Soomest nagu kangelased Tõnismäelt, seda teab iga lapski. Aga kas iga laps teab ka bändi Minotauri, millel juba ilmunud hulk kraami, sealhulgas kaks täispikka? Neist teine ongi meil praegu käsil (albumi nimes on, muide, sellele ka väike viide, kes tähele pani). Traditsiooniline doom pole mu tugevaim külg; tunnistan ausalt ka seda, et ei olnud bändist varem teadlik. Kas ma nüüd ka nende varasema loominguga tutvuda soovin, on veel lahtine.

Ma ei tahtnud alustada mõistaandmisega, nagu oleks “II” midagi halba. Tõenäosus on selle kasuks, et ma ei oska (veel) lihtsalt algupärasemat doomi hinnata. Ja Minotauri teeb mitmeidki asju õigesti. Kohatine tunne, nagu püherdaks sul peal terve katedraal, on täiesti olemas. Mitu sütitavat, et mitte öelda rokkivat lugu ehivad albumit samuti, näiteks “Hammer of Doom”, “War” ning “Doom on Ice”. Kuid põhjust on ka nurinaks.

“II” põhiline puudus on selle tuimus, mis esineb isegi esiletoodud lauludes. Üsna ruttu saab domineerivaks mulje, et mehed on üritanud ette kirjutatud moel doomi teha, maksku mis maksab, unustades sealjuures, et igasuguse helilise hukatuse edu tuleneb lõpuks ikkagi selle nauditavusest, mis võib, aga võib ka mitte, sõltuda muusikaliste äärmuste saavutamisest. Tuimus on osalt ilmselt võlgu ka produktsioonile, mis koosneb omaette instrumendi staatusesse tõstetud udust, kahandades kõige muu väärtust.

Vokaaliga on omaette naljakad lood. See on tulnud välja igati pühalikuna, nagu tava ette näeb, kohati lausa usuhullu vampiiriküti laadis pühalikuna. Et aga Minotauri lüürika on pigem sekulaarne, siis võiks tegu olla hoopis kuningas Minosega (ja mitte tema härjaga). Laulmise nõrgad kohad tulenevad esiteks aga kas paratamatusest sündinud või taotluslikult viletsast inglise keele hääldusest; teiseks venitamisest, nagu mõnel liiga pikale veninud jutlusel, millest jutlustajal endalgi lõpupoole ükskõik on. Usuhull vampiirikütt võiks oma traditsiooni kohaselt obskuurse kõnemaneeri uhke olla, kuid kuulaja kannatab.

Auandmised minoilisele ning muulegi ajaloolisele kultuurile on olemas ka muusikas. Harva, kuid siin-seal tuntavalt, on kuulda vahemere kandile viitavaid helilõike. Metalis pole selles ju iseenesest midagi erilist, kuid doomis kohtab etnoelemente vähem. Sellest johtuvalt tõmbaksin paralleeli samuti sel aastal ilmunud Mael Mordha uue albumiga, millega üks-ühele võrdlemist “II” muidugi välja ei kannata. Siiski tasub idee poolest stiilist huvitatutel kaaluda Minotauriga tutvumist ning ise otsusele jõudmist.

Koduleht: Minotauri