MANOWAR - Gods of War

Arvustas: Götterdämmerung.

Magic Circle Music 2007

1. Overture to the Hymn of the Immortal Warriors 2. The Ascension 3. King of Kings 4. Army of the Dead, Part I 5. Sleipnir 6. Loki God of Fire 7. Blood Brothers 8. Overture to Odin 9. The Blood of Odin 10. The Sons of Odin 11. Glory Majesty Unity 12. Gods of War 13. Army of the Dead, Part II 14. Odin 15. Hymn of the Immortal Warriors 16. Die for Metal

Manowari uus album on vabandamatu pask. Ning hoolimata alljärgnevast ei ole ma homofoob. Nüüd, kui need kaks asja on teatavaks tehtud, tõmban demonstratiivselt hinge ning seletan oma väiteid natuke lahti, üritades hoiduda edasiste negatiivsete ja suisa roppude sõnade kaskaadist, mis tahab mu hingest vägisi välja pääseda. Ajukahjustusest pole asi kaugel. Lisaks kõigele muule on tegu minu jaoks isiklikult kohutava pettumusega, kuna viis aastat tagasi ilmunud “Warriors of the Worldi” pean ma ansambli parimaks saavutuseks.

Nii tuhanded fännid kui ka muusikud ise on Manowari läbi aastate esitlenud kui metalbändi epitoomi ning selle muusikažanri kaitsjat. Temaatikalt ning järjepidevuselt on selles olnud ehk rohkemgi kui terake tõtt, kuid “Gods of War” saadab kõik senise nelja tuule poole. 2007. aastal on power asendunud paatosega: metalit kui sellist on plaadil ilmselt alla poole, veelgi väiksem osa sellest kuulatava tasemega, ülejäänu jaguneb kõneldud interluudiumide ning sümfooniliste palade vahel. Viimaseid ma veel mõistaksin — on ju Manowar pidevalt liikunud suurema eepilisuse poole —, kuid esimesed on saavutus omaette. Mäletate (kuri)kuulsat jutustust “The Warrior’s Prayer” albumilt “Kings of Metal”? Too on tühiasi selle kõrval, mida “Gods of War” kaasa tõi.

Vahepalad pajatavad tatti pritsival toonil aastatega ad nauseam läbi leierdatud viikingikontseptidest, mis aga oma kirgliku esitusviisi tõttu ei vii mõtteid mitte põhjamaa meeste üleheroiseeritud minevikule, vaid seebi mahapillamisele. Tegu ei ole pelgalt sõnakõlksuga — seda peab kogema, et uskuda, eriti pala “The Blood of Odin”, mida kuulates allakirjutanu naeru tõttu praktiliselt toolilt maha vajus. Nood jutustused on oma uskumatus jaburuses pikemal kuulamisel ilmselt kantserogeense toimega. Ainus, mis päästab “Gods of Wari” kiiritusrelva staatusest, on väike tõenäosus, et keegi tahaks seda rohkem kui paar korda mängitada.

Olgu mainitud, et ilatsevad vahepalad polegi kõige kohutavam asi plaadil. Lugu “Blood Brothers”, mis muide pole Iron Maideni kaver (olgugi et ma seda sooviks), on ühe teise arvustaja sõnul “kõige halvem metal-lugu ajaloos”. Ma ei saanud viimast kuidagi mainimata jätta, sest see on tõsi — tegu on pea viieminutise ning täiesti talumatu lääge armastuslauluga kellegi verevennale. Tulemus? Miski, mis on homoerootilisem kui meestevaheline seks. Manowari õigustatud kahtlusi äratav liibuva nahaga kaetud imago on ju tuntud, kuid lõpuks läksid nemadki üle piiri.

“Gods of War” paneb mind mõtlema, et ükski kord olen ma rahul viikingiusu väljajuurimisega kristlaste poolt. Miks? Sest üks oopuse paljudest kiiksudest on tõik, et 25% lugudest sisaldavad pealkirjas viikingite peajumala nime. Kui Odin praegugi jumalaid valitseks, siis kahtlemata hävitaks ta karistuseks selle albumi ilmumise eest mitte ainult neli peasüüdlast, vaid Vinlandi ja sealse rahva kogu täiega. Ja kahetseks, et ta tookord tarkusekaevu ääres ühe silma asemel oma kahest kõrvast ei loobunud.

Kas tõesti pole selle maatasa tehtud üllitise kohta midagi positiivset öelda? On! Kaks lugu, “King of Kings” ning “Sleipnir” on heade refräänide ja ka muuga kokkuvõttes päris nauditavad, ent siiski mitte palju enamat kuivanud liharibast ja lusikatäiest mõdust meeskonnale, kes vindub merele eksinud lohepäisel veesõidukil, mis endiselt mingil arusaamatul põhjusel uusaegse Inglise sõjalaeva nimetust kannab. Hinnet need ei kergita ning Manowari päästmiseks on minu silmis tarvis ei vähemat kui imet. Ja mina imedesse ei usu.

Koduleht: www.manowar.com